Sündinud laulva revolutsiooni ajal ebakindlal ajal pere teise lapsena.
Ok see ei kõla just lühidalt. Proovime uuesti.
Olen 37 aastane naine, kes äsja omandas teise rakenduskõrghariduse kraadi, siit saab järeldada, et olen olnud terve elu praktik.
Kuigi esimene katse õppida disaini/kunsti jäi oma nooruse ja hirmude tõttu pooleli, siis jõudes lõpuks ringiga ikkagi tagasi selleni, mis toidab minu hinge ja vaimu ning annab rahulolu.
Pea 16 aastat toitlustuse valdkonnas töötades ja ennast harides ning juhtides ka oma ettevõtet, sai mulle mingil hetkel selgeks, et kuigi ala, mida olen juba õppinud, milles töötanud, karjääri teinud, ei paku mulle enam rahuldust ja ma ei tunne ennast selles valdkonnas hästi. Ma põlesin läbi ja korduvalt. Nii siis ma otsustasingi 33selt, et nüüd on õige aeg astuda uuesti ülikooli, päevasesse õppesse, ilma et mul oleks olnud mingitki plaani või kuidas ma kujutasin ette, et ma saan hakkama. Oli vaid põlev soov sügavalt hingest, et nüüd on see aeg, see tagumine aeg tegutseda ja nii ma siis leidsingi end Pallase nahadisainiosakonnast.
Õpingud kunstikoolis avasid ja tõid välja minust selliseid oskusi ja külgi, mida ma ei arvanud endal olevat, millest ei osanud unistadagi. Iga semestriga tundsin, et olen õiges kohas, teen õiget asja ja esimest korda elus ma reaalselt nautisin õppimist. 4 aastat möödus linnulennult ja läbi kõikide raskuste: katk, sõda ja veel katku, sai 2023 aasta kevadel omandatud diplom.
Nüüd töötan vabakutselisena pakkudes erinevaid loovlahendusi, valmistan ehteid, arendan uut brändi ja tegelen fotograafiaga ning selle kõige kõrvalt veel iga vaba hetk metsas korilase hinge toitmas.
